30.august 2019 

San Vicente küla

Täna pakun teile võimalust jalutada Tenerife põhja kaldal vana kuurortlinna Puerto de la Cruzi lähedal, San Vicente külast algaval rajal. Mina tulin kohale autoga, aga saab kenasti tulla ka liinibussiga. Väljuda tuleks bussist San Augustini peatuses, sinna sõidavad buss nr. 363 (Puerto de la Cruz – Buenavista del Norte) ja buss nr. 546 (Realejo Alto – Playa del Socorro). Jalutasin maanteed (TF 5) mööda San Pedro vaateplatvormi parkla juurde (kuna parkla on väike, oli see autosid täis). Sealt algab jalgtee, mida mööda on mõnus jalutada. Paljud kohalikud käivad seal ka sportimas ja koertega jalutamas. La Rambla de Castro on oma nime saanud Don Hernando de Castro järgi, kes peale Tenerife vallutamist, rajas siia oma mõisa, kus alguses tegeleti peamiselt suhkruroo ja hiljem viinapuude kasvatamisega. Kuna see on pargi moodi ala, siis on seal ka palju erinevaid radasi kuhu minna.

Mina valisin esimeseks käia ära vanas “pumbamajas”, mida tuntakse ka Casa del Agua (veemaja), Gordejuela veetehase või Galeria La Fajana nime all. Vesi on olnud aegade algusest Tenerife elanikele määrava tähtsusega. Seal kus on vesi, seal on ka elu. Veetehas ehitati 1903.aastal Gordejuela allikatest tuleva vee pumpamiseks kõrgemal olevate banaaani istanduste ja majapidamiste varustamiseks veega. Omal ajal suutsid pumbajaama aurujõul töötavad pumbad vett tõsta 5000 kuupmeetrit päevas 290 meetri kõrgusel olevasse 12 000 kuupmeetri suurusesse veemahutisse. Veemahutist liikus vesi edasi torustikku mööda, mis oli 12 500 meetrit pikk ja just sedamoodi jõudis vesi Orotava oru põldudele ja istandustesse. See hiigel aurumasin tegi ooma tööd vaevu 15 aastat, kuni aastani 1919. Siis võeti kasutusele elektri jõul töötavad pumbad. Tänaseks on kunagi Tenerife kõrgeim ehitis suletud ja seda “tondilossi” saab imetleda ainult eemalt. Kanaari saarte valitsus võttis vastu aastal 2000 küll hulga otsuseid, et see ajalooline ehitis tuua tagasi avalikuks kasutamiseks, aga tänaseni ei ole selles suunas midagi silmaga nähtavat toimunud. Samuti on kadunud maaliline vaatepilt ilusast ja võimsast Gordejuela joast, millest mürinal langev vesi tekitas ookeanis vaatepildi, nagu vesi keeks.

Kui “pumbamaja” vaadatud liikusin sama rada (sendero Rambla de Castro) tagasi kuni teeviidani, mis näitas La Fajana rannale. See kõnnitee osutus reaalsuses trepiks, mis lookles alla ookeani pinnani ja seejärel tuleb ronida üle ookeani kaldal olevate suurte kivide La Fajana mustaliivaga randa. Kuna randa pääsemine keeruline oli rannas suhteliselt vähe rahvast. Minul ujumissoovi ei olnud ja päris randa mööda kive ei roninud. Liikusin sama treppi mööda ülesse ja otsisin ülesse raja, mis viib Fortin de San Fernando juurde ehk püha Fernando kindluse juurde. Väike kindlus ehitati 18. sajandi lõpus, et kaitsta rannikut piraatide rünnakutest tulenevast ohust. 1808.aastal oli kindluses viis kahurit, millest tänaseks on säilinud kolm. Kindlust olla kasutatud ka Tenerifelt pärit julma piraadi Cabeza de Perro (otsetõlkes – “koera pea”) rünnakute tõrjumiseks. Kindluses avanevad võimsad vaated ja ilmselt tänu sellele on ka siin filmitud kaadreid filmidele nagu “Moby Dick” ja “007” esimese osa jaoks. Samuti paistab all Castro rand, kuhu soovijatel võimalus ujuma minna. Playa de Castro randa on juurdepääs lihtsam kui La Fajana randa. Kui kindlus vaadatud ja vaated imetletud, siis liikusin edasi Madre del Agua poole (tõlkes - vee ema) Kuna lahtine magevesi on Tenerifel väga haruldane, siis kutsutaks pea kõiki allikaid sellise nimega. See raja osa kulgeb endeemiliste Kanaari datlipalmide varjus. Kui kalju seest immitsev vesi vaadatud ja päiksevarjus olemine nauditud, liikusin tagasi auto juurde.

Minu jalutuskäigu pikkuseks kujunes 5.08 km ja aega kulus 01.36 min. Raja madalaimaks kohaks on ookeani pind ja kõrgeim koht on autoparkla, mis on ca 150 meetri kõrgusel ookeani pinnalt. Riietuseks sobivad lühikesed püksida ja T-särk. Jalatsiteks sobivad spordi jalanõud, plätudega saab ka hakkama kui midagi paremat ei ole. Samas tuletan meelde, et tagant lahtiste plätudega Hispaanias autot juhtida ei tohi (palja jalu ka mitte). Selle eest võib trahvi saada kuni 100€-i. Joogivett võtke ka väike pudel kaasa, juhuks kui janu tekib.

Restaurante Mirador de San Pedro

Söögikoht on kohe raja alguses. Restaurante Mirador de San Pedro. Seda tean soovitada – imeline kanaari gurmee, kus kohaliku köögi retsepte on proovitud jätta ehedaks ja samas natuke ka moodsamaks tuunitud. Seal on imelised “papas arrugadased” ja mojod, taimetoitlastele ahju juurviljad ja kroketid igasugu erineva sisuga. See restoran saab meie käest maksimumpunktid ja tasub külastamist ka siis kui jalutama ei viitsigi minna! Õueterrass on seal nagu vaateplatvorm ja kohalikke hõrgutisi saab nautida panoraamvaatega Atlandi Ookeanile ja kogu lopsakale põhjarannikule.
Rada soovitan kõigile, kes Tenerife põhjakaldal ringi sõidavad ja soovivad näha ilusaid vaateid, ajaloolisi paiku ning mõnuleda ookeani lainetes väikestel musta liivaga randadel. Matka kõrguste vahe on suhteliselt väike ja seega peaks olema jõukohane igas vanuses jalutajale, kellele trepidel käimine üleliia raskust ei valmista.

Vaata postitust meie Facebooki lehel.

Järgmisel nädalal plaanin matkata Pico Viejo tippu, mis on Tenerife kõrguselt teine tipp.

Loe lähemalt ka Giid Gennost ja tutvu ka teiste matkaradadega.

NB! Matkamine on minu isiklik hobi ja minu poolt läbi matkatud ning blogis kajastatud matkade marsruudid ei ole alati ohutud ning tihti sisaldavad ka rajalõike, mis ei pruugi olla turvalised, ametlikud ja kõigile jõukohased. Matkates vastutab matkaja alati ise isiklikult matkamise turvalisuse, oma võimekuse ja tervise eest, ning kõikide võimalike vigastustega kaasnevate kulude eest.