13.september 2019 

Tänane matk algab Tenerife põhjakaldal olevast Punta del Hidalgo asulast ja läheb läbi Barranco del Rio (jõe kuristik) Los Batanese külla ning läbi Bejia küla Punta del Hidalgosse tagasi. Punta del Hidalgot tuntakse ka Punta Hidalgo ja La Punta nime all. Enne Tenerife vallutamist oli La Punta iseseisev piirkond kahe Guanchi kuningriigi Anaga ja Tegueste vahel. Valitses seal Aguahuco (väidetavalt oli ta suure guanchi kuninga Tinerfe sohipoeg) ja hiljem tema poeg Zebensui. Legend räägib, et Zebensui oli halbade kommetega ja käis naaberkuningriigi karjastelt loomi varastamas. Karjuste kaebused jõudsid Taoro mencey (kuninga) Bencomoni ja ta otsustas oma nõbu noomida. Ühel päeval läks Bencomo üksi ilma saatjateta ja etteteatamata Zebensui koopa juurde ja leidis ta seal kitsetalle liha söömas. Zebensui hakkas talle ka liha pakkuma, aga Bencomo keeldus sellest ning palus end kostitada vaid gofio ja veega, öeldes, et see on talle parim pidusöök ja soovitas ka Zebensuil süüa gofiot ning elada ausat elu ja olla aus valitseja oma alamatele. Tagasiteel Taorosse käis ta läbi Tegueste mencey (kuninga) ja lambakarjuste juurest ning palus Zebensui tegude pärast andestust. Guanchi ühiskonnas oli ausus ja au väga kõrgelt hinnatud. Peale Tenerife vallutamist asusid siia elama portugallased ja gomeralased (La Gomera saarelt). Kuni 20.sajandi viiekümnendate aastateni oli põhitegevuseks siin põllumajandus ja kalapüük. Viiekümnendatel muutus Punta del Hidalgo koos Bajamari ja Puerto de la Cruziga turismipiirkonnaks. Kaheksakümnendatest hakkas turismi osatähtsus piirkonnas vähenema ja seda tänaseni. Matka alguses möödume mäest nimega Roque Dos Hermanos. Mägi olla oma nime saanud traagilisest armuloost, kus kaks armastajat, kes olid orbudena üles kasvanud, said tead, et nad on õde ja vend. Kuna õe ja venna vaheline armastus oli keelatud ja nemad ei suutnud enam lahus olla, siis nad otsustasid minna vabasurma ja hüppasid koos kaljult alla. Samal hetkel kui nende eluküünal kustus olla tekkinud tume pilv, millest tulnud välgunool olla löönud mäe pooleks. Sellepärast on mäel nüüd kaks tippu, mis meenutab armastajaid, kes ei tohtinud selles ilmas kokku jääda.

Matkarada kulgeb mööda Barranco del Rio põhja ja vihmaperioodil on seal liikumine tänu veele raskendatud või võimatu. El Tomadero juurest hakkab rada järsult tõusma. Kui tähelepanelikult vaadata on El Tomadero juures näha veel vana talu varemed ja terasspõllud, tänapäeval ei kasvatata seal midagi ja on mahajäetud, kuna asub väga raskesti ligipääsetavas kohas. Kuna matkarada ei ole ametlik, siis rajal püsimine nõuab tähelepanu ja aegajalt kontrollisin enda asukohta ka Viewranger äppiga. Kui tõus läbitud, mis koosneb enamuses kaljusse raiutud trepiastmetest, siis jõuame Los Batanese külla. See piirkond on oma nime saanud linatööstuse järgi - batan on hispaanias keskajal kasutuses olnud linatöötlemismasin (veski), mis töötas vee jõul. Selles piirkonnas olevad kohanimed annavad märku, mis seal täpselt toimus. Näiteks Batan de Abajo – alumine “lina-veski”, Batan de Arriba – ülemine “lina-veski”, Charcos del Lino – lina vannid, Cueva del Lino – lina koobas , Casas Heleras – kudumismajad jne. Mina sellel rajal matkates linakasvatust ei näinud, küll oli aga näha väikseid viinamarjaistandusi. Kui Los Batanes vaadatud, siis liikusin edasi mööda treppe ülespoole, Bejia külast läbi, Punta del Hidalgo poole. Matkarada Los Batanesest alates on ametlik matkarada (PR TF 11) ja on varustatud rajamärkidega. Matkarada kulgeb läbi Bejia küla ja edasi läbi El Peladero. El Peladero külast algab ka üks põnev rada, mis mõnel matkakaardil ka märgitud. Rada kulgeb niisutuskanalis, läbides kohati ka mäge ja sarnanedes natuke Güimari “akende” rajaga. Minu ja paljude teiste matkasellide suureks kurvastuseks on rada tänaseks suletud ja varustatud keelumärgi ja väravaga. Sulgemise põhjuseks on märgitud, et rada on eluohtlik. Mina matkasin ilusti mööda ametlikku matkarada edasi Punta del Hidalgo poole.

Ametlik matkarada kulgeb mööda mäenõlva Punta del Hidalgo poole ja on hästi läbitav. El Morro oja juures liitub ametliku matkarajaga “suletud” rada ja on varustatud üheselt mõistetava keelumärgiga (varasemalt oli märk, mis lubas minna omal vastutusel). Matkaraja läbimine võttis minul aega 4 tundi ja pikkuseks kujunes 13,2 km. Matka madalaim punkt on mõni meeter üle ookeanipinna Barranco del Rio jõe alguses ja kõrgeim punkt ca 600 m ookeanipinnast on Los Batanese ja Bejia vahel.

Mina alustasin ja lõpetasin matka siin. Kohale tulin autoga, aga saab ka liinibussiga. Punta del Hidalgo bussipeatus asub kohe üle tänava ja sinna saab Titsa bussidega nr. 50, 105, 224. Mina liigitaks selle matka oma raskusastmelt ekstreem-klassi, oma keerukuselt on isegi raskem kui Pico Viejo matk, millest saite lugeda eelmisel nädalal. Rada kuni Los Batanese külla on raske ja nõuab head vastupidavust ning tasakaalu. Kohati on kivi “trepid” väga kitsad. Mina läbisin raja kuival ajal, aga hilissügisel, talvel ja kevadel on kindlasti rohkem vett ja rada ka kohati libe. See omakorda pikendab matka kestvust ja nõuab suuremat pingutust. Riietuseks soovitan jalga panna pikkad püksid ja selga pikkade varukatega särk. Rajal on palju kasvavaid taimi, mille oksad kriimustavad korralikult (minul olid seekord jalas põlvpüksid ja sain sääred mõnusalt kriimulisteks). Pähe pange müts, mis kaitseb pead ja kaela päikse eest. Talvel matkajatel soovitan jälgida ilma ja kui lubab vihma, siis valige mõni teine matkarada. Samuti soovitan kaasa võtta jope, talvel võib temperatuur olla +15. Matkakotis võiks olla veel pealamp, juhuks kui matk plaanitust pikemaks kujuneb. Jalatsiteks sobivad kõige paremini matkasaapad. Matkasaapad on vastupidavad ja tavaliselt on neil sügav tallamuster ja material, mis takistab libisemast. Vajadusel on võimalik kogu varustus soetada kaubanduskeskustest.
Joogivett oli minul kaasas 1,5 l aga pidin viimased kilomeetrid läbima janusena kuna vett kulus plaanitust rohkem. Tagantjärgi targana oleks võinud 2l vett kaasas olla. Minul sööki seekord kaasa ei olnud, sest teadsin, et Los Bataneses on väike baar, kus saab süüa. Kohapeal selgus, et baar oli kinni ja seekord pidin leppima rajaääres kasvanud põldmarjadega, mis minu õnneks olid just praegu küpsed ja väga maitsvad. Punta del Hidalgos on muidugi mitmeid kohalikke söögikohti, kus peale matka mõnus kanaari toitu nautida ja matkaelamusi meenutada. Samuti on Punta del Hidalgos võimalik ujumas käia, nii musta liivaga rannas kui naturaal-basseinides (naturaalsed laava-basseinid on minu lemmikud).
Seda matka soovitan matkasellidele, kes otsivad radasi, mis nõuavad rohkem keskendumist ja on füüsiliselt raskemad. Preemiaks on muidugi kuhjaga lummavaid vaateid ja võimalust piiluda kohalike külaelanike argipäeva.

Vaata ka postitust meie Facebooki lehel siit.

Järgmisel nädalal tutvustan perematkaks sobivat Chinyero vulkaani ümber olevat matkarada.

Giid Gennost endast loe lähemalt siit.

NB! Matkamine on minu isiklik hobi ja minu poolt läbi matkatud ning blogis kajastatud matkade marsruudid ei ole alati ohutud ning tihti sisaldavad ka rajalõike, mis ei pruugi olla turvalised, ametlikud ja kõigile jõukohased. Matkates vastutab matkaja alati ise isiklikult matkamise turvalisuse, oma võimekuse ja tervise eest, ning kõikide võimalike vigastustega kaasnevate kulude eest.