26.juuli 2019

Tänast vaheldusrikaste vaadetega matka alustasin Igueste de San Andresist, mis on kaluriküla Tenerife kirde nurgas. Mina läkisn kohale autoga ja mul kulus sõitmise peale aega Tenerife lõuna kuurordist 1 h ja 20 min (pealinnas Santa Cruzis ummikuid ei olnud). Kes kasutab liinibussi peab kõigepealt sõitma Santa Cruzi ja sealt ümber istuma Igueste de San Andresi bussile (nr 945). Pöörake kindlasti tähelepanu kohanimedele - Igueste de San Andres ei ole San Andres (külake San Andres jääb tee peale küll, aga ei ole matka alguspunktiks). Matka pikkuseks tuli ca 10 km ja aega võttis 03 h ja 50 min. Madalaimaks punktiks on ookeanikallas ja kõrgeimaks kohaks La Atalaya mägi oma 426 meetriga ookeani pinnast. Matk on keskmise raskusastmega, kuna esimesed 2,5 kilomeetrit on rada suhteliselt järsu tõusuga. Matka alguses liigume läbi Igueste küla ja hakkame tõusma Tenerife saare ühe maamärgi Atalaya de los ingleses Semaforo ehk Atalaya majaka poole (ametlik matkarada PR TF 5.1). Rada on suhteliselt korralik kuni matkarada kolmeks hargneb, kus üks rada (ametlik matkarada) läheb edasi majakani ja teine Atalaya mäe tippu. Mina läksin alguses majakat vaatama ja hiljem tulin sama rada tagasi ning läksin Atalaya mäe tippu. Majakas ehitati inglaste ettevõtte Hamilton & Cia poolt 19 saj lõpus ja seda kasutati kuni 1979 aastani. Kuna majakas asub raskesti ligipääsetavas piirkonnas, oli selle ehitamine paras kunst (sinna juurde ei lähe mitte ühtegi autoteed ja mina ei kujuta ette, kuidas kogu see ehitusmaterjal sinna kohale viidi ja see valmis sai). Majakas on kahjuks praegu suhteliselt lagunenud kuna kohalik valitsus ei ole leidnud võimalust selle eksponeerimiseks olulise ajaloolise objektina. Vaated, mis majaka juurest avanevad on muidugi suurepärased – näha on pealinn Santa Cruz, Roque de Antequera küla ja selge ilmaga ka naabersaar Gran Canaria. Majaka juurest läksin tagasi sama rada, mida tulin (ainuke rada) kuni eelpool mainitud ristini ja edasi läksin Atalaya mäe tipu poole. Selle kohta viidad puuduvad, aga kividele on tehtud valget värvi täpid, mis näitavad raja kulgemist. See rada on juba paras nö. “guanchi” rada. Matk kulgeb mööda kitsast ja kogu tähelepanu nõudvat rada edasi tipu poole. Tipus näeme vana kivimaja, mida kasutati kui Tenerife peavaatetorni. Esimesed märkmed seal asuvast vaatepunktist pärinevad 15 saj ehk lausa Tenerife vallutamise ajast. Sellest majast anti päeval lippude ja öösel lõketega märku pealinnas Santa Cruzis olevasse San Cristobali kindlusesse läheneva vaenuliku laeva või laevastiku kohta. Sellest samast majast anti hoiatussignaalid nii 1706 aasta novembris kui inglise admiral John Jennings liikus laevadega ründama Santa Cruzi ja muidugi 17.07.1797 kui inglise laevastik admiral Horacio Nelson juhtimisel tahtis vallutada Santa Cruzi. Horacio Nelson pidi 25.07.1797 tunnistama inglaste kaotust. Horacio Nelson on nimetanud Santa Cruzi lahingut kõige hullemaks põrguks, kus ta on viibinud ja mitte ainult sellepärast, et ta selles lahinus oma käe kaotas. Sellepärast on tänase päevani 25.07 Santa Cruzis pidupäev (eile!). Maja juures kahjuks ühtegi silti ega tahvlit ei ole, mis räägiks tema olulisest rollist saare ajaloos. Edasi tegin tiiru Atalaya mäetipus ja nautisin imelisi vaateid ookeanile ja Anaga biosfääri kaitsealale. Minu poolt valitud matkarada läheb edasi Lomo Bermejo poole. Teele jääb ka võimalus minna alla Roque de Antequera külla, kus on imeilus inimtühi rand. Vaatasin seda randa ja mõtlesin, et tahaks sinna kindlasti kunagi hiljem – nimelt on meil Tenerifel siin juulis praegu sooja +30 ringis ja see kuumus ei tee matkamist mitte lihtsamaks. Laskumine Lomo Bermejo külla minu poolt valitud rajal nõuab head tasakaalutunnetust, hästi töötavaid liigeseid ja oskust hinnata oma võimeid. Nimelt rada on kohati vaid aimatav ja rajal on palju lahtiseid kive, mistõttu on oht libiseda. Enne külla jõudmist on raja ääres ka paar lagunenud nn koobasmaja, kus saab vaadata kuidas vanasti kasutati ära maja seinana kaljusein. Lomo Bermejo külast liigume mööda külatänavat tagasi matka algusesse, Igueste de San Andresi. Külatänav kulgeb Barranco de Igueste ehk Igueste kuristiku põhjas paraleelselt väikese jõekesega, kus kohati ka lahtist vett näha (vihmaperioodil ka palju vett). Kuna varsti hakkavad mangod valmis saama siis olid pea igas ajas mangodest lookas mangopuud (kohalik küpse mango on minu üks absoluutseid lemmikuid). Kuna minu matk kulges palavas siis kulus mul see kord vett lausa 2 l (igaks juhuks oli mul 3 l kaasas). Iguestes on ka vähemalt üks söögikoht, aga soovitan kindlasti matkale midagi maitsvat kaasavõtta. Banaani ma palava ilmaga kotti ei soovita panna, kipub liiga üleküpsema ja lödiks minema. Samas õunad, rosinad, pähklid, kuivatatud kohalikud viigimarjad või mingid muud puuviljad ja marjad ei ole rasked kanda, aga puhkepausil mõnus krõbistada. Rada nõuab peale majaka rajalt edasiminekut rohkem tähelepanu, aga samas pakub ka ohtralt suurepäraseid vaateid. Samas, kui juba majakani minev rada tundub ohtlik ja raske siis soovitan minna tuldud rada Iguestesse tagasi, sellisel juhul tuleb matka pikkuseks ca 5 km. Kõige tähtsam matkamisel on alati oskus enda ja kaaslaste võimeid adekvaatselt hinnata. Taimestik sellel rajal on poolkõrbeline ja hõre kuna suurem osa aastast on ilm seal ekstreemselt kuiv. Riietuseks soovitan taas pikki riideid, millel pikad sääred ja varukad (kohati viigikaktused ja agaavid, mis kratsivad paljaid sääri korralikult), kerge müts (parem kui oleks matkamüts, mis kaitseb ka kaela liigse päikese eest, samas selline, mis tuuelga ära ei lendaks), matkakepid ja matkasaapad ( tossudega selle raja läbimise järel tuleb tossud ilmselt minema visata). Ujumisriided soovitan ka kaasa võtta, tee peale jäävad mitmed kuulsad rannad nagu väga populaarne Playa de las Gaviotas, Playachica ja Sahhaara kõrbest toodud valge liivaga Las Teresitase rand. Mina käisin viimases rannas kuna pealinnas Santa Cruzis oli 36 kraadi sooja ja väiksemad rannad olid ülerahvastatud ja polnud võimalik isegi autot ära parkida.

Vaata ka postitust meie Facebooki lehel siit lingilt.

Järgmiseks seiklen Tenerife lõunaosas, suure kuurordi lähedal, kus sõidan liinibussiga Aronasse ja sealt matkan Adejesse.

Giid Gennost endast loe lähemalt siit.

NB! Matkamine on minu isiklik hobi ja minu poolt läbi matkatud ning blogis kajastatud matkade marsruudid ei ole alati ohutud ning tihti sisaldavad ka rajalõike, mis ei pruugi olla turvalised, ametlikud ja kõigile jõukohased. Matkates vastutab matkaja alati ise isiklikult matkamise turvalisuse, oma võimekuse ja tervise eest, ning kõikide võimalike vigastustega kaasnevate kulude eest.